Must hobune pühapäeva hommikul unises magalas.

Olin hommikul just kargud alla saanud , ja oma kohustusliku kohvivee keema pannud. Seni kuni vesi keema läks, kasisin kraanikausist sinna õhtust jäänud kohvitasse.
Tänaval oli vaikne ja äkki tabas mu kõrv kabjaplagina . Segi läinud , mõtlesin . Hobune Sul siin peaaegu kesklinnas. Ja siiski, see oli hobune !!
 Torkasin oma sakris peanupu aknast välja, ja mu pilk püüdis kinni jalgratturid, ning nende taga ratsanik käekõrval hobune. Must, uhke ja pika sabaga. Mitte mingi tavaline mustlase setukas vankrit vedamas, vaid ratsahobune. Seni, kuni ma oleks kaamera kätte saanud , olid ratturid koos hobusega oheliku otsas  silmist kadunud .

Mõni tund hiljem, kui linn juba ärganud oli, kuulsin keset automüra jälle kabjaplaginat. Nüüd ma tegutsesin. Haarasin kapsit kaamera, harutasin ta kotist lahti ja jooksin koridori . Ega ma rohkem klõpse läbi selle kahtlase puhtusega koridoriakna teha saanudki, kui selle ainuma. Aga ära tabasin . Teise klõpsu ajal oli hobune juba majanuka taha kadunud.