Olen pikemat aega, oma paara nädalat sellisel kummalisel unelemise lainel , et teen just nii palju, kui hädapärast tarvis. Asi on vist selles kohutavas kuumuses .
Ja nii ma siis kondangi sihitult mööda netti ringi ja lappan kodus klikiaegseid ajakirjade köiteid. Maale kisub . Sinna maale, mida meil ei ole.
Vahin klikiaegsete talude pilte, vaatan, kas tingimused vastaks minu arhailistele nõuetele ja lappan jälle edasi.
Niimoodi hulkudes sattus ülalmainitud uurimustöö
http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/PardiHeiki_Kasimata_TUNA2002_4.pdf
näppu .
Miskit kihvatas sees seda lugedes. Võib olla põhjustas selle vihavahu kirjastiil, võib olla teadmine , et need vaesed inimesed olid sunnitud sellistes oludes elama. Lapsed said minimaalselt koolitarkust, ja kui kael vähegi kandis, saadeti rüblik karja . Mis siis et vits pahatihti pikem oli, kui karjane ise .
Ja nii nad elasid ,püüdes kuidagi hakkama saada. Eks vaesus surus ligi maad ka ?
Ja mis vaimuvalgust seal eriti olla saigi ? Minu esiema oli Mahtra kandist pärit- nemad olid mingil põhjusel mingi aja isegi muldonnis elanud . Hundid ulunud ümber elamise .
Vaarema tuli plikaohtu tüdrukuna 16 -aastaselt linna. Saksu teenima. Mine Sa tea, mida ta seesmiselt tunda võis : kas hirmu, et pealinna kivide peale elama pidi minema, või hoopis rõõmu, et sai orjamast ära , peenema ja tubasema töö peale sai ?? Või hoopis nii ühte kui ka teist ?
Küsida ei ole enam kellegi käest : mille pagana pärast Sa heast peast linna kolisid , sest kui mina juttusid vaaremast mäletama hakkasin, olin ise teismeline ja vanaema, kes mälestusi heietas, üle 75 .
Ja siis tuleb mingi saks, kes rahva piimalt mandi on koorinud ja kirtsutab nina. Ja räägib eestlase kehvast iseloomust, nagu seda Tartu Ülikooli rektor Parrot
Raske on olla aateline, kui virtsavesi lirtsub toas varbavahel ja kui lootustki pole, et miski muutuks ?
No comments:
Post a Comment