Toolipadjad romantilisele perenaisele

Selle laudlina heegeldasin kunagi pildi järgi . Sai hoopis teine , kui originaalis, aga ilus ikka . Ideaalis käiks tema juurde ka toolipadjad .

Kui hiiglased lahkuvad.

Sain täna päeval paraja shoki osaliseks, saades teada omaaegse tippsolisti surmast.

Eks lemmikuid on inimestel nii ja naasuguseid, aga sellist jumalalt saadud häält ja muusikalist kuulmist annab Maarjamaal otsida.

Kui kunagi sai küsitud ühes postituses , millal on õige aeg lahkuda, siis see ei olnud õige aeg. Jaagu jaoks mitte . Kuigi lavalt oskas Jaak minna nii, et tema vokaalsete apsakate pärast ei tulnud punastada ei kuuljatel ega arvatavasti tal endalgi, siis elus oleks ta ju võinud elada ja elada .

Ta oli suurepärane laulja , ja väga vankumatu loomuga . Ega see ei meeldinud vist paljudele .
Mille muuga siis seletada õelaid sisisevaid kommentaare suurmehe aadressil .

Heameel on tõdeda , et enamus meenutajatest teda austas . Oleks ta teadnud, palju tal imetlejaid on, oleks ehk igapäeva elugi kergem taluda olnud.

Antud videos on ta napilt 20 -nene vist . Kuulates laulu sõnu, tabasin end viimasel ajal mõttes arutlemas, et kuidas ta nii noore poisina nii raske teema välja laulis . Kahekümnesed on läbi aegade olnud siiski tuulepead, aga tema uuris " kas päikese kätte sa said ?" ja seda sellise emotsiooniga, et Sa jäidki uskuma, nagu laulaks väga vana ja elutark  mees .

Mida head võib sündida ühest lõngareklaamist ?

Juba pikemat aega keerutasin mina ühte fotot peos. Ikka nii ja teistpidi. Ja nimelt oli tegu Olympuse heegelniidi reklaamiga, millel peal selline haruldane laudlina .

Uurisin , mis mina uurisin, kuni välja mõtlesin. Nüüd on minul ka sedasorti linik. Mitte küll nii udupeenest niidist, kuid siiski muster on põhiline . Yess, ära tegin :))

Vahukoore rullidest nii ja teistpidi . Ehk kuidas asendada vahukoorerullide küpsetamiseks vajaminevaid koonuseid .

Elu tahab elamist ,ent paraku pole kõiki vajalikke asju kohe saada . Ja teinekord pole ka vahendeid , et neid muretseda .

Nõnda puutus mõni aeg tagasi mulle silma lehekülg, kus keegi atsakas perenaine jagas nippe , kuidas metallkoonuste puudumise kiuste siiski vahukooretorbikuid küpsetada . Kas tema ise selle idee peale tuli, või keegi teine , seda mina ei tea. Ja see pole ka oluline . Oluline on idee kui selline .

http://stranamasterov.ru/node/138063?c=favorite_1280

Kuna mina selleks ajaks ei olnud veel ebuy-st neid  veel endale hankinud hea hinnaga , siis panin endale lingi toona tallele.
Jõudsid aga minu torukesed kohale , hakkasin traditsioonilisele torukesele alternatiive otsima, ja puutusin kokku seigaga, et on teisigi, kel veel pole koonuseid, ent kes siiski hirmsasti tahaks ka neid vahvaid retroküpsetisi mekkida.

 Seletan siis ruttu printsiibi lahti , et need , kes vene keelega just Sina jalal pole , ka asjast sotti saaksid.

 Niisiis :

Selleks läks vaja piisavalt tugevat valget paberit, klammerdajat, ja fooliumpaberit . Paberist tuli keerata koonus, mille küljed kinnitati klammerdajaga .

Koonuse serv lõigati ühetasaseks ning tekkinud torbik ise kaeti fooliumiga, mille servad koonuse sisse tagasi pöörati .

Edasi toimiti juba nagu ikka lehttaignatorude küpsetamisel .

Eespool postitatud lingil on pildimaterjal ka juures. Oma silm pidavat kuningas olema.

Kuigi ...Antud ideed saaks natukene lihtsustada, aga sel juhul oleks küpsetised tõesti torukesed, mitte torbikud.
Joonistuspaberi asemel saaks ju ka kasutada fooliumi -või küpsetuspaberi pakendi sees olevat papprulli. Hea noaga annab seda lõikuda meelepärase pikkusega juppideks, ja siis toimetada fooliumiga edasi.
Kuigi, seda mina ei tea, kas tekkinud agregaadid ka vett kannatavad.
Aga võib ju võtta küpsetuspaberi

 http://www.kochbar.de/rezept/377731/Suesses-Schaumrollen.html

ja sellega omakorda foolium katta . Seda küpsetuspaberit annab ju peal vahetada . Seega oleks ka torbikute kasutusiga pikem. Teoorias muidugi . Praktikani mina jõudnud pole.
Mingi ajamoment tuleb vist päris torud hankida.

Kel vahukoore isu pole, võib ju hoopistükkis soolase täidise otsida torukestele.
Igatahes edu . Vihjaks niipalju, et Tartus saare maximas oli eile lehttainas häbematult odav. Poole kilone pakk maksis 69 senti. Sees oli 6 lehte, ja mina sain nendest lehekestest 21 torbikut küpsetatud.

Skåne sinep .

Tegin ükspäev heeringat sinepimarinaadis . Kuna tegemist oli koduse sinepiga, ja see saab mul nagu alati kange , siis sõin ja nutsin . Kala oli hea, aga seda tuli ettevaatlikult manustada .

Nii ma siis otsustasingi, et teine marineerimine saab toimuma oluliselt mahedama sinepiga. Kuigi ma muidu neid sinepimoose ei armasta .

Leidsingi siis sellise retsepti

http://www.ruokaohjereseptit.fi/search/skoonelainen-sinappi/page/2/

Nagu nimi reedab, on tegu põhjamaise, täpsemalt rootsi päritolu retseptiga .


Ained :

1 kohvitassitäis (kt ) sinepipulbrit
1 kt suhkrut
1 kt piima
1 spl nisujahu
1 muna

2 tilka äädikat
1 spl kohvi

Segada kuivained katlas, lisa muna ja piim . Panna pott väiksele tulele ja hakata pidevalt segades kuumutama, kuni käib esimene mulksatus . Siis võtta pott tulelt , ja jahutada sinepisegu maha. Jahtunud segule lisada äädikas ja kohvi .

Minupoolsed kommentaarid asjale oleks siis :

Segamise ajal on soovitav ninapidi potti otseselt mitte ronida, kuna sinepiaurud panid kuumutamisel silmad ikka korralikult vett jooksma. Kellel kubu olemas, lülitagu see kindlasti sisse .

Kuna seda segu veel ise mekkinud pole, siis suhkru koguse järgi otsustades, mida tubli kolmandik sai, siis on tegu vägagi magusa sinepiga. Algupärase retsepti kaks tilka äädikat võib vist rohkemaga asendada, ja kohvi võiks ka päris kange olla. Mine tea, ehk isegi lahustuv kohvi võiks olla ? Eestipärase maitse jaoks . Aga eksperimenteerida muidugi soovitan esialgu väikeste kogustega . Kui ikka poole liitri jagu sinepit untsu läeb, teeb vist natukene kurvaks küll .

Mina panin natukene jahvatatud pomerantsikoort ka sekka, kuna kavatsen ülaltoodud sinepit kasutada kana - ja kalatoitude juures. Peaks passima küll juurde.

Jaan Koori kokaraamatus soovitatakse sinepil ööpäeva leivatüki all hingata lasta, enne kui see  lõplikult kaanetatakse.
Miks tema tingimata leivatükk peab olema, ja mitte ei või saiatükk olla, seda mina ei tea. Ehk sel ajal, kui sinepiretsept virtinate kaudu mõisaköögist talurahva kööki imbusid, ei olnud saia igapäevaselt saada?
Kõlbab kindlasti ka saiatükk, kui urbne kate sinepipurgil, mis teda ühteaegu nii tumedaks tõmbumise eest kaitseks ja samal ajal sinepiaure ka välja laseks . Usun, et tegelikult just nii see ongi.

Kõik müügiks .

Inimesed ei räägi mõnikord, mis nad mõtlevad. See on arusaadav, aga kui inimesed siis ei räägi, kui nad midagi osta ehk tellida tahavad, siis ei ole see enam arusaadav .
Nagu selle voodikattegagi. Mina ei salli kohe neid müügiks tegemise ja tellimise jutte, kuna olen oma töödega nii kokku kasvanud, et neid raha eest võõrastele kuidagi loovutada ei taha . Siiani on mul õnnestunud oma joont säilitada ka, kuni selle momendini mõned pikad kuud tagasi, mil see pildil olev töö sai ette võetud.

 

Asja hind on kosmiline tavaeestlase rahakotti arvestades -1200 eurot, aga odavamalt ma oma tööd ei müü.

100% puuvill, võrguniidist. Mõõdud: ~200x180 sentimeetrit

  Kulunud tööaeg: ~550 tundi.

Tuleb tuttav ette - mida roosam kleit ...Mina olen värvilise laine peal miskipärast. Ju ma siis vanaks hakkan jääma.