Tuleb tuttav ette - mida roosam kleit ...Mina olen värvilise laine peal miskipärast. Ju ma siis vanaks hakkan jääma.

Me kõik laulame ühte laulu .

Targemad inimesed räägivad , et iga looja loob tegelikult ühte teost, aga seda alati erinevate variatsioonidega.
Mõned ajad tagasi sai mul ühe retrostiilis laudlina ainetel seelik tehtud , ja leidis endale väärilise omanikugi. Kuna muster on ju tänuväärt, ja nende triipudega andis nii ja teisiti mängida, siis tegin teoks peas keerelnud mõtte mingi pikem eest lahtine hõlst ka teha . Nüüd on ta valmis .

Pärmitaigen ajanappuses perenaisele

Sai kunagi netiavarustes ühe sidrunipiruka retsept leitud, kus oli kasutatud kiirpärmitainast .
Minu koduste jaoks täidise idee ei sobinud, aga taigen, vot taigen see-eest on kasutuses siiamaani igat sorti pirukate ja küpsetiste puhul.

Ise on retsept väga lihtne :

Pakk võid  200 g
1/2 kl piima
25 g pärmi
1 spl suhkrut
näputäis soola
ca 1/2 kilo jahu

Või sulata  tasasel tulel,  ja lase natukene jahtuda. Lisa suhkruga vedeldatud pärm, maitseained ja jahu .
Taigen kerkib just nii kaua, kui täidist valmistatakse ja ahi eelsoojeneb. Mina olen kasutanud küpsetamiseks võid, aga loomulikult võib seda taigent väga edukalt teha ka margariiniga.
Küpsetamiseks olen valinud 200 . Taigen saab ehk rammus, aga üldiselt minu tähelepanek on , et paksuks minna saab neist kookidest, mida ise ei küpseta. :D
Pildil on taigent kasutatud pizza küpsetamiseks.
Minu ämm, kes muidu sugugi aldis pole uusi ideesid proovima, võttis selle retsepti oma köögis kasutusele ja on sellega väga rahul .Pehme ja samas krõbe ja esindusliku välimusega.

 

Mida pakkuda pühapäevaks ? Draakoniliha ?

On palav ilm, ja ei viitsi eriti köögis mässata, aga okroškat ja salatit ka lõpmatuseni ei taha ...
Sellistel puhkudel olen mina teinud ühe variandina "Draakoniliha ".Loomulikult ei ole mul kuskil nende müütiliste loomade kasvatust, nii lihtsalt nimetavad idanaabrid tükeldatud lihast tehtud kotlette.
Kuna ma ei teadnud, millal ma jälle nii kaugele saan, et korralikult vaaritada viitsin, siis otsustasin pildistada seda, mis tänasest lõunasöögist alles jäi. Ja loomulikult lisan ma ka retsepti koos päritolulingiga.

Niisiis :
ühe kana rinnaku liha
50-75 g riivitud kõvemat juustu
50-75 g konserveeritud seeni
1muna
150  koort või hapukoort
2 spl jahu
soola
pipart

Kanafilee tükeldada 1cm suurusteks  tükkideks, segada juurde ülejäänud ained, muna kergelt lahti klopitud .Maitsestada soola ja pipraga .Praadida eelkuumutatud  rasvas lusikaga tasasel tulel koogid .Riputada tilli peale ja serveerida soovitud lisanditega.

Külalistele võite mõista-mõista -mis-see-on-mängu  teha. Las arvavad, millega tegu .

http://www.wmj.ru/eda/recepty/blyuda-iz-myasa/drakone-myaso/?utm_source=mg&utm_medium=cpc&utm_campaign=tizer

Millal peaks lõpetama ?

Üks maailma tipptenoritest Jose Carreras käis pealinnas. Kuuldavasti olla piletihind kõrge olnud ja rahvast sellest tingituna vähevõitu .
Otsisin siis minagi Tuubist nimetatud katalaanlase üles ja kuulasin tema värskemaid esitusi. Ei, mitte ,  et ma enesepettusega oleks tegelenud. Carreras üksi pole mul lemmik , Trios Carreras Pavarotti ja Bocelli oli ta mees oma kohal. Aga sooloesitluses kuulub minu poolehoid kahtlemata Josh Grobanile .Täielikult ja jagamatult.
Mingil põhjusel peab maestro vajalikuks esineda, ja las tema esineb siis.
Kuigi mõnes mõttes on piinlik  vaadata- kuulata  nende lauljate esitlusi , kelle hiilgeajad ehk kaugele minevikku on jäänud .
Aga ma lohutan end sellega, et enamus kuulajatest ei oma absoluutset muusikalist kuulmist, ja lemmiksolist ei tähenda ainult laitmatult välja lauldud noote .
Lisan siia kaks linki , mis kuuluvad minu vaieldamatute lemmikute hulka

 https://www.youtube.com/watch?v=-0tXrNZuNCU&list=RD02W1hNR4WTjBU

 https://www.youtube.com/watch?v=nKDkXOOHG34

Palad on kahtlemata minoorsed ,ent näitavad suurepäraselt selle solisti häälematerjali võimalusi .
Kahtlemata on Josh veel noor ja jõuab kaua tipus püsida.

Kasimata talupojad ja kabedad intelligendid ?

Täna on  mul selline päev, kus miskit asist nagu teha ei taha. Heegeltööd küll ootavad, aga ega töö jänes pole ? Õnneks riided olemas, ja kasukaga tapvas suveleitsakus käima ei pea.
Olen pikemat aega, oma paara nädalat sellisel kummalisel unelemise lainel , et teen just nii palju, kui hädapärast tarvis. Asi on vist  selles kohutavas kuumuses .

Ja nii ma siis kondangi sihitult mööda netti ringi ja lappan kodus klikiaegseid ajakirjade köiteid. Maale kisub . Sinna maale, mida meil ei ole.
Vahin klikiaegsete talude pilte, vaatan, kas tingimused vastaks minu arhailistele nõuetele ja lappan jälle edasi.
Niimoodi hulkudes sattus ülalmainitud uurimustöö

 http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/PardiHeiki_Kasimata_TUNA2002_4.pdf

näppu .

Miskit kihvatas sees seda lugedes. Võib olla põhjustas selle vihavahu kirjastiil, võib olla teadmine , et need vaesed inimesed olid  sunnitud sellistes oludes elama. Lapsed said minimaalselt koolitarkust, ja kui kael vähegi kandis, saadeti rüblik karja . Mis siis et vits pahatihti pikem oli, kui karjane ise .
Ja nii nad elasid ,püüdes kuidagi hakkama saada. Eks vaesus surus ligi maad ka ?
 Ja mis vaimuvalgust seal eriti olla saigi ? Minu esiema oli Mahtra kandist pärit- nemad olid mingil põhjusel mingi aja isegi muldonnis elanud . Hundid ulunud ümber elamise .
 Vaarema tuli plikaohtu tüdrukuna 16 -aastaselt linna. Saksu teenima. Mine Sa tea, mida ta seesmiselt tunda võis : kas  hirmu, et pealinna kivide peale elama pidi minema, või hoopis rõõmu, et sai orjamast ära , peenema ja tubasema töö peale sai ?? Või hoopis nii ühte kui ka teist ?
Küsida ei ole enam kellegi käest : mille pagana pärast Sa heast peast linna kolisid , sest kui mina  juttusid vaaremast mäletama hakkasin, olin ise teismeline ja vanaema, kes mälestusi heietas, üle 75 .
 Ja siis tuleb mingi saks, kes rahva piimalt mandi on koorinud ja kirtsutab nina. Ja räägib eestlase kehvast iseloomust, nagu seda Tartu Ülikooli  rektor Parrot

 kuskil ära märkis ...
Raske on olla aateline, kui virtsavesi lirtsub toas varbavahel ja kui lootustki pole, et miski muutuks ?

Must hobune pühapäeva hommikul unises magalas.

Olin hommikul just kargud alla saanud , ja oma kohustusliku kohvivee keema pannud. Seni kuni vesi keema läks, kasisin kraanikausist sinna õhtust jäänud kohvitasse.
Tänaval oli vaikne ja äkki tabas mu kõrv kabjaplagina . Segi läinud , mõtlesin . Hobune Sul siin peaaegu kesklinnas. Ja siiski, see oli hobune !!
 Torkasin oma sakris peanupu aknast välja, ja mu pilk püüdis kinni jalgratturid, ning nende taga ratsanik käekõrval hobune. Must, uhke ja pika sabaga. Mitte mingi tavaline mustlase setukas vankrit vedamas, vaid ratsahobune. Seni, kuni ma oleks kaamera kätte saanud , olid ratturid koos hobusega oheliku otsas  silmist kadunud .

Mõni tund hiljem, kui linn juba ärganud oli, kuulsin keset automüra jälle kabjaplaginat. Nüüd ma tegutsesin. Haarasin kapsit kaamera, harutasin ta kotist lahti ja jooksin koridori . Ega ma rohkem klõpse läbi selle kahtlase puhtusega koridoriakna teha saanudki, kui selle ainuma. Aga ära tabasin . Teise klõpsu ajal oli hobune juba majanuka taha kadunud.